Loodus ja keskond

Keskkonnakaitse on olnud Ida-Virumaa üheks prioriteetseks teemaks juba alates iseseisvusaja algusest. Kahe viimase maakonna arengukava perioodi jooksul (viimase 6-7 aastaga) on saavutatud märkimisväärseid tulemusi keskkonna kaitsel ja elamiskõlblikumaks muutmisel.

Vahetatud on filtreid elektrijaamades, samas on vahetatud uuel tehnoloogial põhinevaid energiaplokke, lõplikult kaetud on radioaktiivsete jäätmete hoidla Sillamäel, uute Uikala prügila ja Vaivara ohtlike jäätmete hoidla käivitamine, uuendatud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide käivitamise läbi paranenud veevarustus ja vähenenud heitvete sattumine Purtse jõgikonda, rekultiveeritakse põlevkivikaevandamise alasid. Alustatud on Narva-Jõesuu liivaranna säilitamise töödega.

Sellised arengud, tugevnenud järelvalve ja aktiivne tegevus uute vee- ja kanalisatsioonijm. Keskkonnaprojektidega on lubanud maakonnal keskkonnateema jätta mõneks ajaks prioriteetide nimekirjast kõrvale. See ei tähenda, et keskkonnaprojektid jäetakse kõrvale, vaid et neid vaadatakse eeskätt mõnes muus võtmes (näiteks: infrastruktuuri arendus või KOV koostöö).

Tööstusregioonina on Ida-Viru maakonna osatähtsus kogu Eesti keskkonnasurves ülekaalukalt suurim, kuid samas on ka Ida-Viru maakonna keskkonnasurve näitajate absoluutne ja suhteline vähenemine viimasel kümnendil olnud suurim. Tootmise vähenemise tõttu on nii põlevkivi kaevandamine kui ka põlevkivi ka evandamise ja töötlemisega kaasnev keskkonnasurve kümne viimase aasta jooksul vähenenud. 1992. aastaga võrreldes oli 2002. aastal põlevkivi kaevandamine vähenenud 6,5 miljonit tonni ehk 38%.

2003. aastal tekkis paiksetest saasteallikatest atmosfääri jõudvast saastekogusest suurem osa Ida-Viru maakonnas (81%). 2002. aastaga võrreldes suurenes see näitaja maakonnas 15 894 tonni ehk 12%.

Elektrijaamade rekonstrueerimine jätkub, seega väheneb sellest tulenev keskkonnasurve. Muu tööstuse arenguga/kasvuga seoses võivad tekkida lisa-/uued saasteallikad.

Kõigist veeallikatest kokku võeti 2003. aastal Eestis 1,62 miljardit kuupmeetrit vett. Põhjavett võeti 267,4 miljonit kuupmeetrit, sellest Ida-Viru maakonna põhjaveevõtt hõlmas kogu riigi põhjaveevõtust 79% (212,2 miljonit kuupmeetrit), seejuures pumbati kaevandusvett välja 203,0 miljonit kuupmeetrit. 2003. aastal tekkis 69% puhastamist PW Partners 41 vajavast heitveest Ida-Viru maakonnas. Puhastamata kujul sattus looduslikesse veekogudesse, pinnasesse ja põhjavette ainult 0,8% puhastamist vajavast veest, kuid sellest 54% oli Ida-Virumaa osakaal. Veekasutuse ja -puhastamise projektidel on suur kaal maakonna edasisel arengul.

2002. aastal tekkis 80% jäätmetest Ida-Viru maakonnas. See oli tingitud suurest kogusest põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel tekkinud jäätmetest. Põlevkivijäätmeid tekkis 2002. aastal kokku 11 miljonit tonni: 5,1 miljonit tonni põlevkivi koldetuhka, 4,9 miljonit tonni aherainet ja 0,8 miljonit tonni poolkoksi. Põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel tekkinud jäätmed hõlmasid kõigist 2002. aastal tekkinud jäätmetest 77%. Enamik jäätmetest ladestatakse samuti Ida-Viru maakonda (94% 9,88 miljonist tonnist prügilatesse ladestatud jäätmetest).

Kaasaegsete jäätmehoidlate kasutuselevõtt Ida-Virumaal on vähendanud jäätmete ladustamisest tulenevaid riske. 2002. aastal tehti Ida-Viru maakonnas keskkonnakaitseinvesteeringuid kokku 177 miljoni krooni väärtuses, mis moodustas 20% kõigist keskkonnakaitse-investeeringutest Eestis.

LOODUS
Ida-Virumaa on Eesti kirdepoolseim maakond, mis kolmest küljest ümbritsetud veega. Põhjast piirab maakonda Soome laht, idast Eesti-Vene piiriks olev Narva jõgi, lõunast Peipsi järv. Vaid metsade ja soode keskel kulgevalt läänepiirilt algab Lääne-Virumaa ning jupikese lõunapiiri taga Jõgevamaa.

Enne 1940. aastat moodustasid Ida- ja Lääne-Viru maakond ühtse Virumaa, Avinurme ja Lohusuu vallad olid Tartumaa osaks. Ida-Viru maakond jaguneb 16 vallaks ja 6 linnaks, millest suurimateks on Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ning maakonnalinn Jõhvi.

Tuhandete aastate jooksul on suuremad jõed kujundanud Ida-Virumaa võitmatuna tunduvasse paekaldasse on ürgorud. Väiksemad, võitluseta alistunud, viivad oma vee merre, moodustades panga astmetel Tõrvajõe, Langevoja, Aluoja ja kõrgeima: Valaste joa. Mida kaldast kaugemale, seda rohkem võtavad võimu mõhnad ja oosid, andes maa ja selle elanikud omakorda üle soode meelevalda.

Saka-Ontika-Toila pankrannik on Balti klindi kõrgeim ja kõige pikem katkematu osa, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni. Vanaaegkonna kivimite tundmaõppimisel on ta pälvinud loodusteadlaste tähelepanu juba kahe sajandi vältel, eelkõige kambriumi ja alamordoviitsiumi suurejoonelise paljandina.

Pankranniku keskmine kõrgus on üle 50 m, Ontika lähistel saavutab ta maksimumi – 55,6 m. Panga ja veepiiri vahele jääv ebatasase pinnaga väga kivine rusukalle on valdavalt kaetud lehtpuumetsaga. Siin asub ka Eesti kõrgeim, 25 meetrine Valaste juga. 1996.a. valis Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon üldsuse ettepanekul Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. Samuti on maakonnas riikliku kaitse all olev pankrannik esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks.

Oru park on Eesti üks liigirikkamaid (üle 200 puu- ja põõsaliigi) parke, mis asub Pühajõe suudmes ja on rajatud sajandivahetusel Riia Loomaaia direktori G. Kuphaldti pargiplaani alusel ja juhendamisel. Uljaste järv asub samanimelise liustikutekkelise oosi ja raba vahel 66 m kõrgusel merepinnast, keskmise sügavusega 2,5 m. Järve põhjas on rohkesti allikaid. Järv ja oos on Kiviõli ja Sonda elanikele meelispuhkekohaks.

Kurtna järvistu on Eesti suurim ja paikneb Iisaku-Illuka-Kurtna liustikutekkelise pinnavormi põhjaosas – Kurtna mõhnastikus. Ligi 30 ruutkilomeetri suurusel alal paikned 40 mitmesuguse suuruse ja sügavusega järve, väheesinevate tüüpide esindajat. Järvistut ümbritseva piirkonna looduskasutus on aastakümnete jooksul loodust oluliselt mõjutanud, viies pöördumatute muudatusteni. 1987. aastal loodi siinse looduse kaitseks maastikukaitseala.

Vaivara Sinimäed koosnevad kolmest omavahel liitunud ida-läänesuunalise orientatsiooniga vallseljakust. Nende kogupikkus on 3,4 km, põhjajalami kõrgus ligikaudu 35 m. Läänest vaadatuna on mägede absoluutseteks kõrgusteks: Tornimägi 69,9 m, Põrguhauamägi 82,3 m ja Pargimägi 84,6 m.

Boroni jõe orus on säilinud üle 100-aastased puistud, kus inimene pole veel loodusele vahele astunud. ürgmetsa ilmet suurendavad veelgi 1,5 m kõrgused laanesõnajalad ning paks samblakiht puudel. Jõeorus paljanduvad kesk-devoni kivimid.

Narva kosk asub Narva jõel, kus Kreenholmi saar jagab jõe kaheks. Idapoolse joa kõrgus on 6-6,5 m, läänepoolne 3,2-6,5 m. Hüdroelektrijaama tammi tõttu on kosk suurema osa aastast veevaene. Pika ajavahemiku jooksul on Peipsi järve järk-järgulisel taandumisel selle põhjarannikule tekkinud omapärased luited. Need rannamoodustised ulatuvad ka kilomeetrite kaugusele järvest, mitmekesistades Alutaguse soid ja rabasid. Põhjakalda kaks osa – Järvevälja ja Smolnitsa luitestikud on võetud riikliku kaitse alla. Looma- ja taimeharuldusi on Ida-Virumaal hulgaliselt. Siinsed metsad on koduks lendoravatele, ilvestele, mitmetele kotkaliikidele. Taimeharuldustest nimetagem ida-võsalille, harilikku kobarpead ja villtulikat. Meie loodusmaastikud on kodukohaks paljudele käpalistele.